Friday, July 9, 2010

Tallinn Keskajal: Mardileib

Mardileib, 72 lk
Jaan Kross, 2004, kolmas trükk
Joonistused Ülle Meister

1441, 21. september Tallinn. Raekoja plats 11 asub apteek, mis tegutseb tänapäeval ja kus segati rohtusid, pulbreid, salve. Sel hommikul apteekriõpilane Mart on vara ametis, tema virgad sõrmed juba 300 kuivatatud konnakoiba nöörile torganud.

Tõsine lugu algab kui neid kutsutakse appi rohtu segama raehärra Kalle tõbedele: kange kõhuvalu, sapp pähe tõusnud, ristluud tuikavad. Meeleolu olevat nii paha, et raehärra loopinud taldrikuid, õllekruuse, küünlajalgu ja isegi märkmete raamatu nendele, kes tema ette jäänud, vastu pead.

Kuna päristohtrit Tallinnas polnud, peab meister Johann arsti kohust täitma ja sapivaevale kõige efektiivsemat ja kallimat rohtu segama - mitridaatsiumi - tingimusel, et õpipoiss Mart ise ka seda sööma peab. Imerohi, mis Armeenia kuningas Mitridates ise 1500 aastat varem oli ise koostanud mürgitamise vastu (antidoot). Nii tihti võttis ta seda vastumürki, et kui proovis ennast tappa, ei tulnud ta sellega toime. Keskajal Euroopas kasutati seda katku (plague) vastu; mõnikord segati pea 65 põhiainet kokku.

The manufacture of antidotes called mithridate or theriac (English "treacle") continued into the nineteenth century. Ephraim Chambers, in his 1728 Cyclopaedia, says:
"Mithridate is one of the capital Medicines in the Apothecaries Shops, being composed of a vast Number of Drugs, as Opium, Myrrh, Agaric, Saffron, Ginger, Cinnamon, Spikenard, Frankincense, Castor, Pepper, Gentian, &c". It is accounted a Cordial, Opiate, Sudorific, and Alexipharmic". Petrus Andreas Matthiolus considered it more effectual against poisons than venice treacle, and easier to make. Late versions of the antidote incorporated dried blood or the dried flesh of lizards or vipers or Malabathrum. Pictured: Drug jar for Mithridate, by Annibale Fontana, circa 1580.

Meister Johann hakkab apteegi tagaruumis 48 põhiaineid ette lugema: sisalikukeelejahu, muumiapulber, rästikujahve, rubiinitolm....aga aevastuse hood on tal nii kanged, et pead tuleb tal savinõuga katta ja Mart ise peab mitridaatsiumi koostama.

Meister ütleb: "Võta nael elevandlihajahu...."

Ja Mart mõtleb: "Elevandilihajahu? Ehk nagu ta ütles - vandlihahu - oot-oot-oot- mis maitse sellel on? Õigus, ma mäletan küll: nagu kõvasti kopitanud kondijahu...oh ei! Ma ei võta seda elevandiluud, mina võtan hoopis midagi muud - mandlijahu!"

Ei mingeid rästikukeeli, hoopis kolm untsi kaneeli! ....Pääsukesepesi?... Oh ei, kärjemesi! Ja mitte unts vaid kaks või koguni kolm! Viiruki asemel pani ta siirupit, rubiini asmel rosmariini...jne kuni 54 ainet koos. Ja saiapatsil vajalik vastik lõhn....puudus! Kas raehärra kuulutab selle maitse järgi rohu kõlbmatuks magusaks mögaks?

Jutu lõpul selgub, kuidas suurepärase maitsega leib nii meelitas linnarahvast, et hakati kutsuma seda Mardileivaks. Mardilaevadega viidi seda Riiasse ja Königsbergi, kuni Piiskop Henricus ise seda himustas ja pani ladina keeles nime martipanis, ehk martsipan.

Tallinna Raeapteek on vanemaid järjepidevalt tegutsevaid apteeke Euroopas, esmakordselt nimetatud 1422. Alates 1583 juhtis apteegi tegevust Johann Burchardt; tema nimelised järglased Johann II-X jätkasid aastani 1913. Foto: V. Haamer www.wifi.ee

Tallinna keskaja päevad kestavad 8. juuli - 11. juuli 2010. Raeapteegis toimuvad igal õhtupoolikul ravimtaimeteadus ja küünalde tegemine. Siin on videopilte näha. Pildil pettur kaupmees häbipostil kinni Raekoja platsil. Fotod: A. Mikkor ja V. Haamer.











Proovida võib ise ka!

No comments:

Post a Comment