Sama meri mis meid lahutab nende sõnadega meid ka ühendab...
Valged kajakad kisavad rannal
Punapäikese loojangu eel,
Tuulekeerises jõuavad randa
Valged lained, mis murduvad teel.
Meri on, meri jääb, meri olema peab,
Laine laksudes rannale lööb.
:,: Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin,
Lained mürinal randuvad siis. :,:
Tuntud Kihnu Virve laulu “Mere pidu” esitasid TES Täienduskooli 6. klassi õpilased Heli Tenno juhatusel Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel 22. veebruaril. Nii tore oli kuulda noortelt kuulsat eesti merelaulu ja mõtelda Leitnant Markus Alliksaare kõnele, kus ta rõhutas Eesti riigi rasket sündi 93. aastat tagasi.
Need on ka mälestussõnad langenutele, kes maal või merel meie vabaduseks võitlesid: "Näkineiu, sa punud mul pärga, Merelainete sügavas vees, Vesiroosidest punutud paelad, Minu ümber sa armutult seod."
Küsime Kihnu Virve käest, miks ta neid sõnu kirjutas?
"Meri on tahtnud mind omale võtta päris mitu korda. Ma püüdsin ju kala, paadis oli kaks naist ja nõutasime võrke meestega kõrvu. Kord, kui maru meite paadi ümber lõi, pääses mu kaaslane kergemalt, kuid mul oli kõvasti tegemist, et hullunud mere haardest lahti saada. Vee all käis silme eest läbi terve elu, kuid eks mu elutahe oli ikka nii suur, et kangutasin end veest välja. Ega ma pärast seda merele nii väga enam kippunudki, sest hirm oli jätta meite kolm last emast ilma.
Ühel ööl, kui kõik teised juba magasid, võtsin lauluvihiku ja kirjutasin jutiga loo merest, mis on, mis jääb ja olema peab. Pealkirjaks sai “Mere pidu”. Alati, kui ma seda laulu laulan või kuulen, tuleb mulle meelde see uppumine. Ju siis polnud minu aeg minna, sest saatusel oli varuks teine plaan. Olen talle selle eest, et ta mulle nii palju toredaid aastaid on kinkinud, väga tänulik." Allikas: Pärnu Postimees.
Vaikne meri Kihnu rannal |
No comments:
Post a Comment