sõnad Villu Kangur, viis Riho Sibul, laval paremal on meie Peeter Kopvillem guitarril
Minu viiskle on vürts, mul on iseloomu vähe,
Olen päritolult poks mul on tihtipeale jahe, kuid tulgu mis või rahe ja tulgu mis või rahe.
See mõni mõis las ta lohiseb see köis,
Sest see ka mõni pahe ja see ka mõni pahe.
Lihtne on elu mul siin liivimaal, ma teen tasapisi tööd ning mu lemmik laul on pastoraal.
Kuis põhjalahe kohiseb.
Mõisa köis las lohiseb.
Minu viiskle on vürts, mul on iseloomu vähe,
Kuid surun mütsi pähe ja surun mütsi pähe.
See mõni mõis las ta lohiseb see köis, sest katki ta ei lähe ja katki ta ei lähe.
Lihtne on elu mul siin liivimaal, ma teen tasapisi tööd ning mu lemmik laul on pastoraal.
Silku ja vett sõime salamahti heinateol
Ja väägvere kool see käis vankritega laulupeoll
See mõni mõis las ta lohiseb see köis, sest katki ta ei lähe ja katki ta ei lähe.
Lihtne on elu mul siin liivimaal, ma teen tasapisi tööd ning mu lemmik laul on pastoraal.
Silku ja vett sõime salamahti heinateol
Ja väägvere kool see käis vankritega laulupeoll
Olen päritolult poks mul on tihtipeale jahe, kuid tulgu mis või rahe ja tulgu mis või rahe.
See mõni mõis las ta lohiseb see köis,
Sest see ka mõni pahe ja see ka mõni pahe.
Lihtne on elu mul siin liivimaal, ma teen tasapisi tööd ning mu lemmik laul on pastoraal.
Kuis põhjalahe kohiseb.
Mõisa köis las lohiseb.
Olen vana-vana nolk, kõik on üldjoontes sama kuid ma ei aja jama ja ma ei aja jama.
See mõni mõis las ta lohiseb see köis,
Sest mul on ükstakama ja mul on ükstakama.
Lihtne on elu mul siin liivimaal, ma teen tasapisi tööd ning mu lemmiklaul on pastoraal.
Mus on esiisa verd aga ajaloost tean vähe ning surun soni pähe ja surun soni pähe.
See mõni mõis las ta lohiseb see köis, sest katki ta ei lähe ja katki ta ei lähe.
Kuis põhjalahe kohiseb.
Mõisa köis las lohiseb.
Kuis põhjalahe kohiseb.
Mõisa köis las lohiseb.
See mõni mõis las ta lohiseb see köis,
Sest mul on ükstakama ja mul on ükstakama.
Lihtne on elu mul siin liivimaal, ma teen tasapisi tööd ning mu lemmiklaul on pastoraal.
Mus on esiisa verd aga ajaloost tean vähe ning surun soni pähe ja surun soni pähe.
See mõni mõis las ta lohiseb see köis, sest katki ta ei lähe ja katki ta ei lähe.
Kuis põhjalahe kohiseb.
Mõisa köis las lohiseb.
Kuis põhjalahe kohiseb.
Mõisa köis las lohiseb.
Tere, hästi tehtud sellega! Mõni sõna on vahest teistmoodi. Vaata ka see variant:
ReplyDeleteLiivimaa pastoraal
Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe
ja surun mütsi pähe, jah surun mütsi pähe -
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe.
Lihtne on elu mul siin Liivimaal.
Ma teen tasapisi tööd
ning mu lemmiklaul on pastoraal.
Silku ja vett sõime salamahti heinateol
ja Väägvere koor see käis vankritega laulupeol.
Olen päritolult pops, mul on tihtipeale jahe,
kuid tulgu vihm või rahe, jah, tulgu vihm või rahe -
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe.
Lihtne on elu mul siin Liivimaal.
ma teen tasapisi tööd
ning mu lemmiklaul on pastoraal.
Oh, kuis Põhjalahe kohiseb,
mõisa köis las lohiseb.
Olen varavana nolk, kõik on üldjoontes sama,
kuid ma ei aja jama, jah, ma ei aja jama -
see mõni mõis...
Oo, kuis Põhjalahe...
Meis on esiisa verd, aga ajaloost tean vähe
ning surun soni pähe, jah, surun soni pähe -
see mõni mõis...
Oo, kuis Põhjalahe...
Tänan, on hea teada!
ReplyDelete